Värssides jutuke roosadest tulnukatest

Kord ammu ennemuistsel aal
ühel kaugel, kauuugel maal
elasivad tulnukad roosad
pruunide elevantidega koos nad.

Pruunid elevandid küll toredad,
pritsivad tulnukaid veega,
ometi on nad mürgised ja koledad
joogiks-söögiks ei kõlba seega.

Roosad tulnukad tahavad:
nimelt head siirupivett saada.
Aga elevandid haisevad,
sealt siirupid küll ei saa nad.

Oleks vaja nüüd mõtet head
(loe: siirupit, millel haruldane maik).
Äkki maitsevad paremini roosad sead?
Kuid selle peale jäid kõik mornilt vait.

Lõpuks sõna võttis ereroosa tulnukaboss:
"Rahvas, meil on veel lootust!
Siit kaugel asub planeet, kus kirsimaitselist siirupit
leidub igal pool
Reisime ära, et jääks järele vaid roosa toss,
kasutame oma hookus-pookust,
otsime välja oma portselanist lendavad taldrikud, peal tiivukid,
ja viigu ära meid siit vool!"

Tema mõte leidis kiitust,
kiirelt korraldati riitus,
ohverdati elevanti paar,
ja avati tasuta baar.

Varsti lahkumispäev tuli
ja taldrikutega mindi ära.
Maha jäid vaid sulid
ja mõni üksik mära.

Pärast viitkümmet aastat
märkasid planeet Maad.
Mis paistis küll väga saastat'
ning ütlesid nad "oh god".

Ometi tutvuma koduga uuega
hilisõhtul läksid nad.
Katsid end pika pruuni kuuega,
lootes, et märkamatuks jäävad.

Üht inimest, väikest ja roosat
märkasid nad pargiteel.
Siirupiks tundus sobivat
ila limpsis nende keel.

Ärandasid poisikese armsa
laborisse viisid.
Maitsesid - oh sa,
maik kui kirsil.

Tulnukaid kolmteist roosat
pidama hakkasid plaani,
kuidas maailma koos nad
siirupivabrikuks teevad ja nii
edasi.

Kuid ühe armsa poisikese ema
oli murest murtud
pojakene kallikene temal
pole koju tulnud.

Hommikul kirja ta sai
"Kallis armsa poisi ema,
teie pojal hüva maik
siirupiks tegime tema.

Täname meeldiva koostöö eest."
Ema öökis sisikonda seest
ja nuttis päeva ja öö.
Enam eal ei joond ei söönd.

Mootorsaega metsa
tulnukaid jahtima läks.
Ütles: "Et sa
kaela murraksid, krõks!"

Rohkem temast midagi ei kuuldud.
Kes teab, äkki elus, äkki surnud.

Tulnukad laiendasid haaret:
tegid tooteuuringut,
maitseekspertiisi,
rajasid siirupivabrikut
otsisid tarnijaid,
palkasid reklaamiagentuuri
ja olid niisama ilusad.

Ometi tulnukatel ka üks hirm,
neigil on nõrk koht.
Nende naba õrn kui pirn,
kui sinna Orbiti näts suruda,
neist alles jääb märg lohk.
Nii suudetaks neid murda.

Kuid keegi peale nende seda ei tea
ja lootsid, et elu edasi tuleb hea.

Kuid üks väike poisike vapper
(mitte see, kes siirupiks tehti),
mõtles:"Aeg otsida välja tapper
ja saada tulnukatest lahti!"

Sest jah, valitsusel oli kiire,
nad tõstsid pensioniiga.
Ei tundnud nad moraalseid piire,
vaid kemplesid opositsiooniga.

Tapperiga poisike väike
istus tulnukate sektsioonis TÜRas.
Mõtles:"Peab paistma kord päike."
Ja tapperiga müras.

Äkki leidis õige raamatu.
Ohoo, polegi nii saamatu.
Ja tundideks end lugema unustas
kuni valvur tuled kustutas.

Kuna raamat oli kohalkasutusega,
pidi ta seda TÜRas paljundama
et saaks kodus edasi lugeda
ja tulnukatega edukalt võidelda.

Hommikul kell kuus
"BINGO!" hüüdis ta.
Ostis Orbiti pakke kuus
ja läks vaenlasi otsima.

Peagi tulnukad haistsid
armast väikest poisikest üht.
Olid rõõmsad, sest paistis,
et siirupiaeg on suht.

Otsisid pokaalid välja
ja limpsisid keelt.
Oi, kuis saab alles nalja,
lahutasid üksteise meelt.

Panid siirupimasina tööle
ja sidusid noa vööle
ja olid üldse rõõmsad.
Saab peagi ju siirupit rõõsat!

Poiss tulnukate juurde jõudis,
ja vähe kõhedust tundis.
Nii palju neid ju teda vahtis
ja temal Orbitit ainult kuus pakki.

Poiss mõtles olla kaval
ja tulnukaile tünga teha.
Sügas vistrikku ninal
ja hingas läbi tulnukate leha.

Äkki "Vaadake, siirupit sajab!"
ta hüüdis.
Tulnukahord silmad silmad taevasse suunab
ja poiss püüdis

ajaga sekundit kolm
tulnukaile nätsud nabasse suruda.
Mis õnnestus.
Käis kõmakas ja järele jäi vaid tolm
neist elukaist, kes end pureda
siirupiturule tahtsid.

Ent ohoo nalja
portselantaldrik alles jäi.
Poiss rüüpas kalja
ja taldrikusse sisse käis.

Oma tüdruksõbrale külla lendas
teda seal embas.
Ja nad kahekesi
päikeseloojangusse lendas-
id.

Nii võideti tulnukad kurjad
ja alles jäid inimeste karjad.
Vähemalt veel..
Sest kes teab,
äkki on uus trobikond tulnukaid teel...