ELU?! ELU!

(Täiesti juhuslikult sattusin taas siia blogisse. Mulle meenus, et tegelikult juba no aasta kanti või nii kopitab mul ühes failis oma ülesande algus... mis ta ikka kopitab. Lisade kohta ma ei või midagi kindlat lubada, eks vast aastakese pärast ole näha :D)

„Minu elu,“ mõtles Zorro, „on nagu muusikal! Traagiline, kaunis ja läbinisti lummav nagu ma ise!“ Justkui oma sõnade kinnituseks puhkes ta äkitselt täiel rinnal laulma: „ÜKSINDA MAAAA PÄEVA ÕHTUSSE SAAN! VANALINNA BUFFEEDES, BAARIDES, KOHVIKUTEEEES AEGA PARAJAKS TEEEEN! (Smilersi „Aega parajaks teen“ noh) Lauldes tõmbas ta oma musta keebi ümber õlgade, kinnitas selle suure kuldse haaknõelaga ning pani hoogsa kaarega pähe oma uue musta kübara, mille ta eelmisel päeval Tiimarist soetanud oli. Silmasidet ei võtnud ta pea kunagi ära, nii et see oli juba paigas. Kiire pilk peeglisse tegemaks kindlaks, et vurrud on kenasti joones (ei karvagi üle ega puudu!), mõõk vihmavarjuhoidjast vööle ja ukse paukudes oli ta lahkunud enda peakorterist, et tormata öösse oma laulusõnu teoks tegema!

Zorro ei käinud tavaliselt teatris ja muusikale vältis ta täiesti, sest milleks raisata mõttetult raha, kui ta juba elaski ühes ja kõige paremas neist! Selle asemel tundus MÕISTLIK seikluste otsingul mööda öiseid Tallinna vanalinna baare ja urkaid konnata. Kui ta tahtis kauneid daame ohust päästa, siis PIDI ta ju tegutsema just sellistes paikades, kus nurga taga võis kuritahtlikke pätte, alkohoolikuid ja narkomaane luurata! Kopli linnaosa ja Balti jaam oleksid ilmselt olnud sobivamad kohad hädas inimeste aitamiseks, ent need ei pakkunud nii sobivalt romantilist ja silmale kena taustamiljööd kui vanalinn... ning peale puhtesteetiliste kaalutluste kartis sügaval oma vapras südames mainitud paiku ka kangelane ise.

Niisiis, täis tegutsemisindu sööstis Zorro tänavakohvikute melu täis Raekoja platsilt läbi Saiakäigu natuke kõrvalistematesse (aga mitte liiga kõrvalistesse) tänavatesse, valmis võitlema ja vastu võtma kõik, mida Saatusel talle sel ööl kavas pakkuda oli. Ent paistis, et Saatusel ei olnud järjekordselt midagi erilist plaanis. Põhiline osa rahvast, keda Zorro oskuslikult hämarasse ukseavasse varjudes seirata võis, olid purupurjus turistid, kes laulda möirgasid. „Kuradi soomlased,“ vihastas Zorro taas naaberkeelset jorinat kuuldes. „Oleksid need siis ilusad noored lehvivate lokkidega siresääred! Aga ei, alati tuhat korda ei! Ikka ja igavesti need sandaalid, beežid kampsunid, nüsitud poisipead ja prillitatud keskealisus!“

Omaette sajatades ei märganud ta aga, et tänav oli äkitselt tühjaks jäänud; laulvate soomlaste kampa oli veel vaid vaevu kuulda ning paistis, et ainus inimene meetrite raadiuses on noor ja vähemalt hämaravõitu laternavalguses ka üsna nägus neiu, kes kontsade klõbinal ja aeg-ajalt selja taha närvilisi pilke heites kiirustades Zorro peidupaigale lähenes...

to be continued....(?)