Värssides jutuke roosadest tulnukatest

Kord ammu ennemuistsel aal
ühel kaugel, kauuugel maal
elasivad tulnukad roosad
pruunide elevantidega koos nad.

Pruunid elevandid küll toredad,
pritsivad tulnukaid veega,
ometi on nad mürgised ja koledad
joogiks-söögiks ei kõlba seega.

Roosad tulnukad tahavad:
nimelt head siirupivett saada.
Aga elevandid haisevad,
sealt siirupid küll ei saa nad.

Oleks vaja nüüd mõtet head
(loe: siirupit, millel haruldane maik).
Äkki maitsevad paremini roosad sead?
Kuid selle peale jäid kõik mornilt vait.

Lõpuks sõna võttis ereroosa tulnukaboss:
"Rahvas, meil on veel lootust!
Siit kaugel asub planeet, kus kirsimaitselist siirupit
leidub igal pool
Reisime ära, et jääks järele vaid roosa toss,
kasutame oma hookus-pookust,
otsime välja oma portselanist lendavad taldrikud, peal tiivukid,
ja viigu ära meid siit vool!"

Tema mõte leidis kiitust,
kiirelt korraldati riitus,
ohverdati elevanti paar,
ja avati tasuta baar.

Varsti lahkumispäev tuli
ja taldrikutega mindi ära.
Maha jäid vaid sulid
ja mõni üksik mära.

Pärast viitkümmet aastat
märkasid planeet Maad.
Mis paistis küll väga saastat'
ning ütlesid nad "oh god".

Ometi tutvuma koduga uuega
hilisõhtul läksid nad.
Katsid end pika pruuni kuuega,
lootes, et märkamatuks jäävad.

Üht inimest, väikest ja roosat
märkasid nad pargiteel.
Siirupiks tundus sobivat
ila limpsis nende keel.

Ärandasid poisikese armsa
laborisse viisid.
Maitsesid - oh sa,
maik kui kirsil.

Tulnukaid kolmteist roosat
pidama hakkasid plaani,
kuidas maailma koos nad
siirupivabrikuks teevad ja nii
edasi.

Kuid ühe armsa poisikese ema
oli murest murtud
pojakene kallikene temal
pole koju tulnud.

Hommikul kirja ta sai
"Kallis armsa poisi ema,
teie pojal hüva maik
siirupiks tegime tema.

Täname meeldiva koostöö eest."
Ema öökis sisikonda seest
ja nuttis päeva ja öö.
Enam eal ei joond ei söönd.

Mootorsaega metsa
tulnukaid jahtima läks.
Ütles: "Et sa
kaela murraksid, krõks!"

Rohkem temast midagi ei kuuldud.
Kes teab, äkki elus, äkki surnud.

Tulnukad laiendasid haaret:
tegid tooteuuringut,
maitseekspertiisi,
rajasid siirupivabrikut
otsisid tarnijaid,
palkasid reklaamiagentuuri
ja olid niisama ilusad.

Ometi tulnukatel ka üks hirm,
neigil on nõrk koht.
Nende naba õrn kui pirn,
kui sinna Orbiti näts suruda,
neist alles jääb märg lohk.
Nii suudetaks neid murda.

Kuid keegi peale nende seda ei tea
ja lootsid, et elu edasi tuleb hea.

Kuid üks väike poisike vapper
(mitte see, kes siirupiks tehti),
mõtles:"Aeg otsida välja tapper
ja saada tulnukatest lahti!"

Sest jah, valitsusel oli kiire,
nad tõstsid pensioniiga.
Ei tundnud nad moraalseid piire,
vaid kemplesid opositsiooniga.

Tapperiga poisike väike
istus tulnukate sektsioonis TÜRas.
Mõtles:"Peab paistma kord päike."
Ja tapperiga müras.

Äkki leidis õige raamatu.
Ohoo, polegi nii saamatu.
Ja tundideks end lugema unustas
kuni valvur tuled kustutas.

Kuna raamat oli kohalkasutusega,
pidi ta seda TÜRas paljundama
et saaks kodus edasi lugeda
ja tulnukatega edukalt võidelda.

Hommikul kell kuus
"BINGO!" hüüdis ta.
Ostis Orbiti pakke kuus
ja läks vaenlasi otsima.

Peagi tulnukad haistsid
armast väikest poisikest üht.
Olid rõõmsad, sest paistis,
et siirupiaeg on suht.

Otsisid pokaalid välja
ja limpsisid keelt.
Oi, kuis saab alles nalja,
lahutasid üksteise meelt.

Panid siirupimasina tööle
ja sidusid noa vööle
ja olid üldse rõõmsad.
Saab peagi ju siirupit rõõsat!

Poiss tulnukate juurde jõudis,
ja vähe kõhedust tundis.
Nii palju neid ju teda vahtis
ja temal Orbitit ainult kuus pakki.

Poiss mõtles olla kaval
ja tulnukaile tünga teha.
Sügas vistrikku ninal
ja hingas läbi tulnukate leha.

Äkki "Vaadake, siirupit sajab!"
ta hüüdis.
Tulnukahord silmad silmad taevasse suunab
ja poiss püüdis

ajaga sekundit kolm
tulnukaile nätsud nabasse suruda.
Mis õnnestus.
Käis kõmakas ja järele jäi vaid tolm
neist elukaist, kes end pureda
siirupiturule tahtsid.

Ent ohoo nalja
portselantaldrik alles jäi.
Poiss rüüpas kalja
ja taldrikusse sisse käis.

Oma tüdruksõbrale külla lendas
teda seal embas.
Ja nad kahekesi
päikeseloojangusse lendas-
id.

Nii võideti tulnukad kurjad
ja alles jäid inimeste karjad.
Vähemalt veel..
Sest kes teab,
äkki on uus trobikond tulnukaid teel...

Ta elas kadetsejate kiuste kuni surmani

Palun uut ülesannet!

uskumatu, aga siin see on:

Chuck oli plindris. Ta oli põlenud hoonet uudistanud, küsitlenud võimalikke pealtnägijaid, teinud telereporteritele kõiketeadvat, kuid karmi nägu... kuid midagi teada polnud ta saanud. Ta juba tundis, kuidas häbinäärmed tema kehas tööle hakkasid. Kas see ongi siis tema, kõikvõimsa Chucki lõpp? Ilmselt pannakse kinni portaalid, mis tema võimeid ülistavad. Puudu tuleb tööst (ja veel masu ajal!), ja tema filme ei osta ka kindlast enam keegi...
Chuck tundis esimest pisarat tul--

TSENSEERITUD

Ta nuuskas nina, pühkis silmi ja ohkas. Ei, see ei saa ikkagi nii minna. Peab ometi mingi pääsetee olema. Ämblikmees, Harry ja Tinky-Winky ei ole temast kavalamad. Harry on üks igavene joodik ja varas. Ämblikmees on ennasttäis kehkenpüks. Ja Tinky-Winky on... oot, Tinky-Winky... Tinky-Winky? TINKY WINKY!


Tinky-Winky, Ämblikmees ja Harry istusid oma peakorteris, jõid õlut ja tegid vesipiipu, et kordaläinud päeva tähistada. Tinky suitseta ka kanepit, et natukenegi lõõgastuda. Kõik olid oma päevaga rahul ja tegid edasisi plaane, kuidas Chuckist vabaneda ja maailma valitseda.
Ühtäkki läks uks lahti.
"TINKYT-WINKY??" kostis möire.
Nimetatu tõusis vaarudes püsti ja üritas läbi suitsu (ja kanepise mõistuse) aru saada, kelle hääl see küll on ja kust tuleb.
"J-jah?"
TW tõusis püsti ja läks ukse suunas. Kuna suits ooli selleks ajaks juba natuke hajunud, nägid kõik seda kohutavat vaatepilti. Tinky-Winky elusuuruses ema.
"E-emme? Kas see oled tõesti sina?"
"OI KURAMUS, KAS MA TUNNEN KANEPIHAISU, POEG?"
"O-ooei, emake, see on meie uus vannitoavärskendaja. Nii meeldiv on sin-"
"ÄRA SA POE SIIN MIDAGI. PAKI OMA KOMPSUD KOKKU, ME LÄHME KOJU."
"Aaga emake.."
"EI OLE SIIN MINGIT EMAKEST. TEIE KAKS, HAKAKE AGA MINEMA. PIDU ON LÄBI."
Kohkunud Harry ja Ämblikmees tegidki sääred ning ema ja poeg jädi kahekesi.
Proua Silky-Wilky vaatas toas ringi ja andis pojale kõrvakiilu.
"See on selle eest, et sa mulle kuu aega helistanud pole. Mina hakkasin muretsema, et kas sinuga on midagi juhtunud. No ja nüüd täna helistas mulle mu lapsepõlvesõber Chuck Norris (äkki tead teda?) ja kurtis, et sa oled ulakaks hakanud."
"Ooei, emake, see on laim."
"Vait! Sa lähed nüüd St. Brutuse parandamatult kuritegelike poste kooli. Sa helistad sealt mulle iga päev ja OI KUIDAS MA KOHALE LENDAN, KUI MÕNI KORD SUL SEE KÕNE TEGEMATA JÄÄB. Sa maksad oma taskurahast kinni põlenud pilvelõhkuja. Aa, ning pärast kooli lõpetamist hakkad sa tööle härra Norrise isikliku jalamassöörina. On selge?"
"..."
"Väga hea. Korista pudelid ära, võta mul käest kinni ja kõnnime bussijaama."
"Jah, ema.."

ELU?! ELU!

(Täiesti juhuslikult sattusin taas siia blogisse. Mulle meenus, et tegelikult juba no aasta kanti või nii kopitab mul ühes failis oma ülesande algus... mis ta ikka kopitab. Lisade kohta ma ei või midagi kindlat lubada, eks vast aastakese pärast ole näha :D)

„Minu elu,“ mõtles Zorro, „on nagu muusikal! Traagiline, kaunis ja läbinisti lummav nagu ma ise!“ Justkui oma sõnade kinnituseks puhkes ta äkitselt täiel rinnal laulma: „ÜKSINDA MAAAA PÄEVA ÕHTUSSE SAAN! VANALINNA BUFFEEDES, BAARIDES, KOHVIKUTEEEES AEGA PARAJAKS TEEEEN! (Smilersi „Aega parajaks teen“ noh) Lauldes tõmbas ta oma musta keebi ümber õlgade, kinnitas selle suure kuldse haaknõelaga ning pani hoogsa kaarega pähe oma uue musta kübara, mille ta eelmisel päeval Tiimarist soetanud oli. Silmasidet ei võtnud ta pea kunagi ära, nii et see oli juba paigas. Kiire pilk peeglisse tegemaks kindlaks, et vurrud on kenasti joones (ei karvagi üle ega puudu!), mõõk vihmavarjuhoidjast vööle ja ukse paukudes oli ta lahkunud enda peakorterist, et tormata öösse oma laulusõnu teoks tegema!

Zorro ei käinud tavaliselt teatris ja muusikale vältis ta täiesti, sest milleks raisata mõttetult raha, kui ta juba elaski ühes ja kõige paremas neist! Selle asemel tundus MÕISTLIK seikluste otsingul mööda öiseid Tallinna vanalinna baare ja urkaid konnata. Kui ta tahtis kauneid daame ohust päästa, siis PIDI ta ju tegutsema just sellistes paikades, kus nurga taga võis kuritahtlikke pätte, alkohoolikuid ja narkomaane luurata! Kopli linnaosa ja Balti jaam oleksid ilmselt olnud sobivamad kohad hädas inimeste aitamiseks, ent need ei pakkunud nii sobivalt romantilist ja silmale kena taustamiljööd kui vanalinn... ning peale puhtesteetiliste kaalutluste kartis sügaval oma vapras südames mainitud paiku ka kangelane ise.

Niisiis, täis tegutsemisindu sööstis Zorro tänavakohvikute melu täis Raekoja platsilt läbi Saiakäigu natuke kõrvalistematesse (aga mitte liiga kõrvalistesse) tänavatesse, valmis võitlema ja vastu võtma kõik, mida Saatusel talle sel ööl kavas pakkuda oli. Ent paistis, et Saatusel ei olnud järjekordselt midagi erilist plaanis. Põhiline osa rahvast, keda Zorro oskuslikult hämarasse ukseavasse varjudes seirata võis, olid purupurjus turistid, kes laulda möirgasid. „Kuradi soomlased,“ vihastas Zorro taas naaberkeelset jorinat kuuldes. „Oleksid need siis ilusad noored lehvivate lokkidega siresääred! Aga ei, alati tuhat korda ei! Ikka ja igavesti need sandaalid, beežid kampsunid, nüsitud poisipead ja prillitatud keskealisus!“

Omaette sajatades ei märganud ta aga, et tänav oli äkitselt tühjaks jäänud; laulvate soomlaste kampa oli veel vaid vaevu kuulda ning paistis, et ainus inimene meetrite raadiuses on noor ja vähemalt hämaravõitu laternavalguses ka üsna nägus neiu, kes kontsade klõbinal ja aeg-ajalt selja taha närvilisi pilke heites kiirustades Zorro peidupaigale lähenes...

to be continued....(?)