Andke andeks, aga vähemalt olen ma kõige kiirem ja tublim! :D Teemalahendusest niipalju, et kell oli pool üks öösel ja ma olin...väsinud. :D

Unejutt

Elas kord väike vihmaussipoeg, kes ei saanud õhtul oma huumust täis voodis keset kodust mullakäiku sõba silmile ja soovis, et ta ema talle unejuttu räägiks. Kahjuks oli tema soov aga ebareaalne. Vihmaussid, teadagi, on ju hermafrodiidid ja väikesel vihmaussil puudus seega nii kindel ema kui ka isa. Tema vanematel puudus soomääratlus hoopiski. Pole siis ime, et tema vingumisele „emme, tahan unejuttuuu!!!” ei reageerinud mitte keegi.

Nähes, et tema halamisele ei kõla vastust, sai vihmaussike aga tigedaks ja käratas teises käigulookmes televiisori ees istuvatele vanematele „No kuradi hermafrodiidid, kebigu üks teist siia ja rääkigu üks kuradi hea unejutt, ma ei saa, kurat võtaks, magama jääda!”
Selle üsnagi terava väljaütlemise peale roomas üks täiskasvanud ussidest väikese vihmaussi voodi veerele ja alustas kurjalt: „No kuule, poe...eeh...tüt...hm...laps, kurivaim! Ega sa pole mingi labane pael- või kõduuss, et sedasi oma vanemate peale räuskama kukud!”
„Kes need paelussid on?” uuris väike vihmauss, kes oli küll huumuses ringi roomates väikesi mustjaid kõduusse kohanud, kuid paelusse polnud ta veel näinud.
„Vastikud parasiidid, vat kes!” sisistas ussivanem.
„Aga miks? Ja kus nad elavad, ma ei ole neid kuskil näinud!” kasvas vihmaussikese huvi üha suuremaks.
„Sa, laps, ära päri nii palju! Vot kui tuleb sinu lõugamise peale mutt ja sööb meid kõiki ära! Ah?! Selle peale mõtled??”
Väike vihmauss, keda tihti kurja mullamutiga hirmutati, jäi mõtlikuks, ning küsis tasandatud häälel: „Aga miks õunaussid elavad õuntes?”
„Oh, need on ju kõrgemad sfäärid ja meiesugustesse tavalistesse vihmaussidesse need rikkurite tegemised ei puutu...aga neil õunaussidel on ikka ülevam elu seal kõrgel, kus on nii palju valgust, õhku, päikest, õunu! Värskeid õunu, milles igal õhtul unele kiikuda...need pidid ikka, nagu ma kuulnud olen, päris teisel tasemel elamised olema, ei anna meie muldpõrandatega võrreldagi! Magus õunalõhn ümbritsemas päevast päeva, tuuleke põske paitamas...vot see on alles elu!” langes vihmauss unelmatesse.
„Meil on ju ka õunu,” teatas väike vihmauss kaitsvalt.
„Aga milliseid! Puha ussitand ja mädand! Sellistes ikka elama ei hakka, või mis?”
„Aga mis saab nendest õunaussidest siis, kui õunad ära mädanevad ja alla kukuvad, nii et keegi neis enam elada ei või?” uuris vihmaussilaps.
„Noh...küll...nemad...ma ei tea!” oli vanemvihmauss hämmelduses tunnistama sunnitud. „Võib-olla otsivad uue ja ilusa õuna,” arvas ta siis, „neil ju neid ressursse jätkub!”
„Aga mida nad talvel teevad? Talvel ju õunu ei ole,” päris vihmaussike edasi.
Selle peale ei osanud vanem vihmauss midagi öelda.
„Mina arvan, et meie muldkodu on ikkagi kõige parem, see ei mädane kunagi ära ja on aastaringi elamiskõlbulik!” võttis vihmaussike jutu kokku.
„Võib-olla tõesti,” nõustus vanem, „aga mingit glamuuri meil siiski pole. Ainult mädanenud tomateid ja pahaksläinud kassitoitu, mida kompostis hulganisti leidub.”
„Räägitakse,” alustas väike vihmauss elevil sosinal, „et osad vihmaussid...et väljavalitud, jõuavad elus siiski kuskile kaugemale...”
„Ma ei saa aru, mida sa mõtled,” kortsutas ussivanem kulmu.
„J õ e äärde!” sosistas väike vihmauss dramaatiliselt. „Kalale! See on ikka päris kaugel! Oma kümme kilomeetrit, räägitakse! Need vähesed, kes on sealt naasnud, räägivad, et seal pidi igatahes VÕIMAS olema, täitsa teine teema kui mullas ringiroomamine ja enda huumusest läbinärimine.”
„Kas sa oled jälle vana hullu Konksuga rääkimas käinud?!” küsis vanem vihmauss pahaselt.
„Ei! Noh...võib-olla...,” muutus ussike järsku kidakeelseks.
„Ära tema hulle jutte küll usu,” kärkis vihmaussivanem. „Ta paneb ju täitsa segast, ei tea enamuse ajast sedagi, millest jutt käib...MINA olen kuulnud, et ta jäi ühel vihmasel ööl ringi roomates lihtsalt liiga kauaks ajaks asfaldile lompi vedelema ja ega see varane öökülm talle head ei teinud. Ime, et üldse eluga pääses!”
„No mis kisa teil siin nüüd siis lahti läks!?” sekkus vestlusse teine vihmaussvanem, kes oli tõstetud häälte peale samuti kohale loogelnud, „ma ei kuule ju saadet enam! Näed, räägitakse, et idapool kompostihunnikut olid eile öösel suured mutirünnakud toimunud. Elu läheb ikka järjest ohtlikumaks. Ei tea, kaua siingi veel rahus elada saab! Aga teie karjute niiviisi – paljastate ju muttidele kohe meie peidupaiga. Nood, raisad, on ju salakavalad. Pimedad küll – jaa, aga kuulmine ja haistmine on neil nii terav, et...!”
„Issand jah, oleme nüüd päris tasa!” ehmatas ka esimene ussvanem ära.
Momentaanselt tekkinud vaikuses jõudsid nendeni kummalised helid.
„Kas te neid mütsuvaid samme kuulete?” sosistas väike uss vaevukuuldavalt. Kostus veidraid sahisevaid hääli, mida võisid tekitada näiteks suuri mullalahmakaid eest lükkavad, järjest edasi kaevuvad käpad...

HEAD UND, kallid lapsed!