Lühijutukene

Ühel ilusal sügisesel õhtul poole kümne ajal läks Ophelia Toomemäele, sest tal oli kokkulepitud kohtumine härra Tigginsiga, kuigi too talle eriti ei meeldinud. Loojuv päike heitis kuldseid kiiri Ophelia uuele Montoni jakile ning Hilfigeri teksadele. Ta hingas ahnete sõõmudega värsket Toomemäe õhku, sest tema elupaigaks oli Annelinn ja seal on selle värskusega nagu on. Seal jäi Ophelial õhtuti ka päikseloojang nägemata, kuid selle asemel oli tal üsna hea vaade vastasmajale.
Ophelia oli siis Toomemäel, kuid Tigginsit ta veel ei näinud, mis oli natuke kummaline, sest tavaliselt ilmus ta väga täpselt ja kell oli juba pool kümme läbi kaks minutit. Äkitselt tuli külm tuuleiil, mis viis Ophelia hoolega soengusse sätitud juuksed lendu ning ta märkas, et oli läinud üsna pimedaks. Ta võttis taskust oma kulduuri ja ta muutus veelgi murelikumaks, sest kuigi härra Tiggins polnud tema lemmikinimene, ei tahtnud ta talle ka halba. Siis kuulis ta lähedalolevast põõsas kahinat.
"Kes seal on?" küsis ta, kuid keegi ei vastanud."Tiggins, see ei ole naljakas, tule põõsast välja!" Endiselt ei midagi.
Ophelia oli peaaegu paanikas. Ta hakkas juba oma Sony Ericsoni muusikatelefoni kotist otsima, kui nägi äkitselt mingit kogu põõsa taga. Muidugi, Tiggins tembutab.Ta astus julgelt lähemale ja manas ette juba oma kuulsa põlgliku pilgu, kuis siis avastas ta, et põõsas ei olnud mitte Tiggins, vaid kummitus! "AAAPPPPPPPPPPIIIIIIIIIIIIIIIIII"
"Ee, Fräulein..?"*
Ophelia oli nii suures šokis, et minestas. Valgelt kumav kogu üritas teda kinni püüda, kuid ebaõnnestunult: Ophelia vajus läbi ta käte.
"Scheisse!"** Ta vaatas ringi, kuid läheduses polnud hingelistki. Ta ohkas. Kuid siis märkas ta maas mingit liikumist.
"Pjotr, bist du hier?"***
"Kurramusse vaim, mjiitu korda pian miina sinule jütlema, et jära reägi mjinuga selles kjeeles. Mina ei sjaa sjellest jaru. Rreagi jeesti kjelt!"
"Entschul... see tähendab, vabandust, Pjotr, aga me ju leppisime kokku, ma hakkan eesti keeles rääkima, kui sina kohtled mind vastavalt! Ma ei ole lihtsalt vaim, ma olen Ludwig Feuerbach!
"Daa-daa, mis jiiganes"
"Mida me sellega siin peale hakkame?" küsis seejärel Ludwig Feuerbachi vaim, pange tähele, mitte mingi suvaline kummitus ning osutas maaslamavale teadvustule Opheliale.
"Vaata, kas tjal rjaaaha on, saame jäkki rjiikaks..haa-haa."
"Pjotr, kas sa oled verrückt****?! Me ei tohi nii käituda, sa hoopis mine ja vaata, äkki näed kusagil tohtreid. Scheisse, Ja mul pole nuuskpiiritust ka kaasas. Aa, ma ei saagi seda ju kaasas kanda. Oeh. Pjotr, hakka juba minema!"
"Ee, ma pole pjäris kndel, kas jinimesed mind usuvad, kui ma nendeda rjeägin. Ma olen njimelt konn ju.."
"Tead, praegu pole küsimus selles, mid liigist sa oled, praegu on vaja see noor daam teadvusele saada ja usu mind, kui väga ma ka tahaksin, oma praeguses olekus ei saa ma sellega kuidagi hakkama!"
"Aaga äki jika saaksid? Haa, see ooleks tjore. Tahad talle kjindlast sjuust-sjuhu hin..."
"Kuule, ta ärkab!"
Tõepoolest, Ophelia avas aeglaselt silmad ning vaatas ringi, Luwigist ei teinud väljagi, kuid nähes Pjotri, läksid tal silmad suureks.
"Konn..."
"Või konn? osatas Pjotr. "Ära sa mitte mjärgi. Või pole sa varem konna näinud? Haa-haa, kuuled, Ludwig? Ta on mjeil siin pjäris tark." Ophelia ei teinud neist sõnadest välja , sest ta vaatas ainiti rääkivat konna. Ning siis äkitselt võttis ta Pjotri kätte ja suudles teda. "Minu prints... mmuah, mmmuah, mmuah, lõpuks leidsin su!"
"Mjida kuradit sa tjeed? Aappii, Ludwig, aita mjind, ma lämbun.."
Ludwig oli ise ka väga ehmunud, kuid ta üritas end koguda: "Eee, peili, vabandage? Et... see on lihtsalt konn. Väga tavaline konn, Preili? Palun, lõpetage ära, see ei meeldi talle. Preili?"
Kuid Ophelia ei kuulanud teda. Ta suudles endiselt Pjotri, kelle sarnasus printsiga polnud põrmugi suurenenud.
Ludwig oli päris hädas, kuid samas möönas ta, et vaatepilt on mälestusväärne, nüüd on tal ka midagi, millega Pjotri vaos hoida, kui too teda KUMMITUSEKS kutsub. Öäk. Kuid mida teha, et Pjotr ellu jääks?? Ludwig mõtles natuke ja naeratas seejärel.

Ophelia ärkas, sest keegi rapuas teda õlgadest. See oli Tiggins.
"Preili Ophelia, miks te sellisel kellaajal siin, laste mänguväljakul magate?"
"Konn..."
"Konn? Tiggins vaatas ringi, kuid ei näinud midagi. "Kallis Ophelia, siin pole midagi, kuid öelge mulle, miks te ni vara siin olete? Me pidime ju alles pool kümme kokku saama."
"Aga.. te jäite hiljaks ja siis... konn..."
"Ei ole siin mingit konna, ma ju ütlesin seda. Kallis, ma ei jäänud sugugi hiljaks, vastupidi - ma olen kümme minutit varemgi kohal."
"Te eksite, härra Tiggins, kell on juba..näete, mu kulduur näitab selgesti, et kell on juba peaaegu pool üksteist! Ma peaksin juba ammu kodus olema!"

Tiggins puhke naerma ning Ophelia solvus.

"Mida te naerate?"

"Kas te siis ei teadnudki, et öösel tuli kella keerata?"

THE END

* preili (sks k)

** sitt

***Pjotr, oled sa siin?

**** hull