
„Izvinite pažalusta, gde tualetõ?(vabandage palun, kus asuvad tualetid?)” krooksatas keegi otse mõttese vajunult kiigel õõtsuvale mister Tigginsile kõrva sisse.
„MIDA? AHH, UHH!!” mister Tiggins kaotas ehmatusest tasakaalu ja abitult kätega vehkides tabas ta hetke pärast kõvakstallatud mullapinda. Kukkumine oli üsna valus ja võttis aega, enne kui Tiggins toibus. Ettevaatlikult tõusis ta haigetsaanud kohta hõõrudes püsti.
„Ei, täna minust enam istujat pole,” ohkas ta kurvalt, vigastused üle vaadanuna. Seejärel vaatas ta ringi, üritades leida äkilise ehmatuse tekitajat ja kukkumise põhjust. Mänguplats tundus aga suvises hämaruses rahulik ja üsna mahajäetud, ainsad helid, mis harmoonilistest loodushäältest eristusid, olid kaheteiskümnendat öötundi kuulutava Raekoja kella läbilõikavad löögid.
„Närvid...,” mõtles Tiggins naeratada üritades. Naeratus aga katkes poolel teel huulteni, sest kuskilt altpoolt, mister Tigginsi vasaku jala juurest, kõlas viisakas köhatus. Aeglaselt-aeglaselt pööras Tiggins pead ja vaatas alla. Alguses ei näinud ta midagi, ent siis eristusid hämarusega ühtesulanud maapinnast...konna piirjooned?!
„Izvinite,” kordas hääl, kes tundus endale osutatud tähelepanust kergendatud olev, „izvinite, nu ja turist i ne znaju, gde tualetõ! Tõ možes mne pomagi? Ah? Vot, mne otšen nužna...Aijahhaidii, ja Pjotr iz rossiii! Nu, russkaja ljaguška! Tak interesnõi istorii. (Vabandage, ma olen turist ja ei tea, kus tualetid asuvad. Kas oskate mind aidata? Ah? Mul on väga vaja...Aijahhaidii, mina olen Pjotr Venemaalt! Noh, vene konn! Selline põnev lugu.)”
Tiggins pilgutas silmi ja vaatas uuesti: konn oli täiesti alles ja vahtis talle küsivail silmil otsa.
„Veider,” mõtles Tiggins, „võiksin vanduda, et see konn rääkis just äsja vene keeles! Aga see pole ju võimalik...ta on ju täiesti tavaline konn...kuigi...kuidagi krampis ja ristis jalgadega!”
Konn muutus Tigginsi uuriva pilgu all silmnähtavalt rahutuks ja hakkas nihelema ning käratas siis: „Nu, russki gavarit, ah?!(Noh, vene keelt räägite?!)”
„Oi,” ehmatas Tiggins, „ne gavarju!(ei räägi)” tuli tal tõde tunnistada.
„Zalka,(kahju)” muutus konn kurvaks. „A vodka tebje jest?(aga sul viina on?)” elavnes ta korraks, ent mõistmatu Tigginsi pearaputuse peale sai hoopis kurjaks ja kukkus sõimama: „Nu tšort paverii, pažalusta! Nitževo tebje jest! Ne tualetõ, ne vodki...Idi nahhui, fašista!(no kurat võtaks palun! Mitte midagi sul ei ole! Ei tualetti, ei viina! Mine m***i, fašist!)”
Mister Tiggins jälgis imestunult räuskavat konna, mõistmata tolle kõnest poolt sõnagi. Järsku kõlas liumäe tagant läbilõikav huile ja räbalais valges kleidis neiu jooksis trampides kiikede poole, ohakatest ja võililledest pärg peas vappumas. Ehmunud Tiggins astus automaatselt sammu veidra tüdruku trajektoorist eemale, komistas kiigeposti otsa ja kukkus taas istuli. Konnal aga nii hästi ei läinud: endiselt venekeelseid roppusi lõuates ei pannud ta tähele hullumeelselt tormavat tütarlast ja ilmselt ei märganud ka too konna, sest ta trampis õnnetust kahepaiksest otse üle, jättes lömastatud keha maha surema. „Kaputt, mama,” ohkas konn Pjotr enne teadvuse kaotust.
„Vabandage, aga kes teie siis olete?” küsis mister Tiggins hämmastunult neiult, kes oli nüüd lauldes ümber kiige tantsima hakanud. Tütarlaps ei teinud temast väljagi, vaid laulis kummalisel viisil edasi:
„...on surnud ta, läinud
Surnud ja läinud
Pead katmas roheline mätas
Ja jalgu kivi
Surilina kahvatu kui lumi
Kaetud lillemerega
Ja räägitakse, et öökull oli pagari tütar
Jumal, me teame, kes me oleme, aga seda mitte,
Kes me olla võiks
Kadunud on kallim,
Kadunud isa
Ja kadunud vend
Üksi-üksi olen,
Öelge veel, et Taani riik ei ole MÄDA!”
„Kuradi tudengite päevad,” vihastas Tiggins, „kuskil ei saa rahulikult mõtiskleda, ikka need rajakad joovad ennast täis ja kukuvad laulma ja laamendama!” Vihaselt porisedes hakkas ta kodu poole kõmpima, demonstratiivselt purjus neiukese(või on ta narkootikume tarbinud? Kurat neid tänapäeva noori teab!) laulujorinat ignoreerides. Ingli sillale jõudes ta samm aeglustus ja tuju paranes, purjus tudengi kriiskavat laulujuppi polnud enam kosta ja ta võis rahus ööbikute laksutamist nautida. Isegi tagumik ei teinud hämmastaval kombel enam eriti valu. Rahulolevalt nõjatus ta silla käsipuule ja vaatas alla. Ta ei näinud ühtegi inimest ja tundis selle üle suurimat heameelt.
„Milline kaunis öö!” kostus aga järgmisel hetkel tema paremalt käelt. Tiggins pöördus võpatades ja avastas enda kõrvalt soliidse habemiku vanamehe. Et võõras esmapilgul üsna sümpaatne tundus, julges Tiggins ettevaatlikult nõustuda: „Seda küll. Praegu ju päris pimedaks ei lähegi,” ning võõra heakskiitvast noogutusest innustust saanuna lisas: „ma naudin neid suveöid tohutult!”
„Ohjaa, ma mõistan, mida te mõtlete,” lausus mees, „see on minu jaoks ainus aeg, mil mul on lubatud siin Toomemäel jalutada...kord iga 10 aasta tagant muidugi. Aga saame tuttavaks, mina olen Ludwig Feuerbach!” lõpetas mees oma kummalise jutu ja sirutas käe välja.
„Tiggins,” lausus mister Tiggins nõrgalt ja surus talle pakutavat kätt.
„Noh, sir Tiggins, kuidas teie arvate, kas pole mitte nii, et kui inimene peaks kogema jumalikku ilmutust, siis tegelikult vaatab ta vaid sügavalt iseendasse?”
„Ee...jah...nii see on,” kinnitas Tiggins, kes polnud sellisteks filosoofilisuste vahetamisteks päris valmis. Tegelikult tundis ta järsku, et tahaks koju Tigutorni magama. Arusaamatuna tundus see, miks ta üldse Ingli sillal seisis.
„See kuradi tudengiplika”, kirus ta mõttes, „tema ajas mu mõtted segamini!” Lähenevat migreeni tundes üritas ta vestlust ruttu lõpetada: „Vabandage, õhtutund on hiline ja ma usun, et meil mõlemal oleks targem koju minna!”
Ludwig poleks Tigginsit aga nagu kuulnudki, vaid jätkas mõtlikult: „Võiks ju arvata, et vene keeles rääkiva konna, traagilise armastuse sümboli Ophelia ja 19. sajandi filosoofi kummituse nägemine lähevad jumaliku ilmutuse alla? Või olete te lihtsalt nii oma, vabandage väljendus, karpi sulgunud, et ei suuda enam eristada oma sisemaailma reaalsusest? Mis teie arvate?” lõpetas ta lõbusa kulmukergitusega Tigginsi poole pöördudes. Hämmastunud Tiggins ei leidnud sõnu, mida Ludwigi mõistukõnele vastata kõlvanuks, veelgi enam, järsku märkas ta, et tänavalaterna valgus paistis Ludwigist otse läbi! Läbi Ludwigi ähmastuvate kontuuride võis ka panoptikoni piirjooni märgata. Higgins sulges kaameks tõmbudes silmad. Kui ta need hetke pärast avas, seisis ta sillal täiesti üksi. Seejärel mister Tiggins minestas.