vol2

Ämblikmees kõndis pilvelõhkuja katusel ringi ning mahe tuuleõhk käis temast üle, mis oli väga hea, sest palavus oli tappev, eriti sellles latekskostüümis, mida ta kandma pidi. Tegelikult oli tal suvekostüüm ka olemas, aga hetkel tööülesandeid täites ei saaks ta küll enda pildiga boksereid jalga panna. Ämbu ohkas ning läks eemalseisva kanistri juurde. Ta oli päev otsa majja sisse ning ka välja bensiini manustanud ning nüüd oli natukene veel vaja teha ning siis võib ta tagataskust oma tikud välja otsida. Hehee. Ämbu muigas, sellised ülesanded talle meeldisid. Ta tundis üle pika aja, et ta on tähtis ning Harry Potterile kasulik, seekord ei ole see vastik Tinky Winky esikohal. Ta võdistas kergelt oma jõulisi õlgu ning võttis kanistri kätte, valas selle tühjaks, läks katuse ääreossa ning süütas üksteise järel kolmteist tikku

***

Tinky-Winky tühjendas viienda klaasi viskit ja ta oli juba üsna lõbusas olekus. Talle tegid nalja väikesed poisid, kes teda näpistada üritadid, väikesed tüdrukud, kes ta käekotti piilusid ning baaridaamid, kes talle jooke tues flirtivaid pilke heitsid. Elu on ikka ilus, mõtles ta endamisi. Kahju vaid, et varsti see ilus linn hävima peab. TW veeretas oma mitte enam nii terava pilgu üle pubi. Kui tema ise ja ta fännid välja arvata, polnud seal kedagi. Nojah, sisustus ka sakkis. Polnud ei lurisevat tolmuimejat ega röstsaimasinat. ainus elektrooniline asi paistis olevat nurgas virvendav telekas, kus käisid hetkel uudised. Tinky-Winki pilgutas oma silmi ning üritas üle kisa aru saada, millest reporterid räägivad.
"... tänaval on kahtlastel asjaoludel süttinud pilvelõhkuja, inimesi evakueeritakse, kuigi hoone on üleni leekides. Kes sellise jõletu teoga hakkama on saanud, et ole teada, kuid kindlasti on tegu süütamisega, sest bensiini jägi on kõikjal. Hoonet on kustutamas kõik linna tuletõrjebrigaadid ning linnapea palub elanikel mitte paanikasse sattuda. Kuuldavasti on asja uurima asunud Chu... CHUCK!! CHUCKK!! Tulge siia, tulge siia!!! Nii, kas see on tõsi, et linnapea palus teid selle katastroofi tagamaid uurima? Chuck! Ma palun teid! Ärge minge ära! Kas ma teilt autogrammi saaksin?! Härra!! ..."
Tinky-Winky kainenes sekunditega. Chuck Norris ja siin? See ei kõla hästi. Pagana Ämblikmees, see tulekahju tundus olevat küll tema tehtud. Aga samas, ega see ju halb pole, kui Chuck ta kinni püüab, mõtles TW, naeratas korraks ja kiirustas minema.

jätkub...

K2PAD EEMALE!! Surm!

20. juuni 2007
Kallis p2evik,
sa ei kujuta ettegi, mis minuga 66sel juhtus!!! Noh, ma kohe r22gin sulle. Ma tulin 6htul hilja koju ja mulle tulid vastu mingid catbitchid. Nad t2iega m6nitasid mu hipibaretti, yli2gedaid tenniseid ja vanaema kingitud kleiti. Noh, ma siis sain natuke kurjaks ja mj2ugusin nende peale, mis polnud yldse hea idee, sest nemad said mu mj2ugumise peale kurjaks ja mj2ugusid vastu. Mina siis mj2ugusin k6vemini ja need bitchid andsid mulle peksa! No aus6na! Mingil ajal ma tulin teadvusele. Jubeimelik tunne oli. Mitte valus, aga lihtsalt imelik. Nagu see polekski mina ise. Hakkasin j2lle kodu poole jalutama ja siis ma n2gin yhest aknast enda peegelpilti, aga see polnud yldse mina. See oli yks v2ga pikkade jalgadega yliliibuvas nahkkostyymis ilus kass. Ma tean, mida sa m6tled, aga see polnud Carmen Kass. Ma ju r22gin, et see oli minu peegelpilt, j2relikult olin see mina. Ma ei suutnud seda uskuda!! Ma olin muutunud CATWOMANIKS!!!

Heh, loomulikult ma kasutasin seda kohe 2ra. Ma otsisin ylesse need catbitchid ja... andsin tappa, kriipisin nende n2od 2ra ja siis p2rast s66tsin koertele. Ja siis.. pagan, mis see oli? 6rr, mu r22bakassist vend tuli. Ma kunagi j2tkan. Just hakkas huvitavamaks minema. V6ib-olla ma peaks vennale sama tegema? Hmm.. ma m6tlen selle peale.

ÜLESANNE

üks
sissekanne
<---tema
päevikust.
edu :)

ÜLESANNE!

Et Manuelil ka tegevust jätkuks! :D Nojah. Mitte, et ma keelaks kellegil teisel(vihje: Maarikal) ka seda pilti kasutada, et mingit haiget lugu kirjutada :P

See päev algas kusjuures täiesti tavaliselt.

Chuck istus oma Texase kontoris ja vaatas uuriva pilguga ringi. Tal oli igav. Chucki ülimaks üllatuseks helises kaks ja pool sekundit hiljem tema laual olev ereroosa ja Chucki enda pildiga lauatelefon, kingitus George W. Bushilt. See oli midagi uut. Ta ootas natuke, nii moe pärast, kustutas sigari, köhatas ja tõstis toru hargilt.
"Jah?"
"Chuck, siin mina, George Bush. Kas te saate hetkel rääkida?"
"No ma üritan. What's up?"
"Oeh, kuidas küll alustada..."
"Jõuame kohe asja juurde, kelle käest ma seekord maailma päästma pean?"
"Oh, härra Chuck, te olete nii mõistev."
"Yeah, kuid KES siis ikkagi?"
"Noh, neid on lausa mitu.."
"Tüüp, ära aja mind vihale!!"
"Vabandust, vabandust. Pentagoni andmetel on ründajad siis kunagine kuulus lapsvõlur, praegu halvale teele läinud Harry Potter, teda assisteerivad Ämblikmees, KillerTeletupsu ja tuntud näitleja Karol Kuntsel, kelle lemmik tapmisvõtteks on noorte neidude südamete murdmine.. Lisaks on nähtud olendeid, kes sarnanevad mingil määral Crazy Frogiga."
"Hmm," sõnas Chuck, "ma vaatan oma märkmikku, kas mul ikka aega on selleks." Ta võttis välja oma kulunud päevaraamatu ning lehitses seda kuni jõudis käesoleva nädalani. Märkmed puudusid, ta oli liigagi vaba. Kuid ometigi ei tohtinud vana Bush sellest aimu saada, ta otsiks muidu ju kohe kellegi noorema. "Eem. Pärastlõunal on mul natuke vaba aega küll, teeme ära."
"Suurepärane!" Chuck aimas, kuidas Bushi nägu särab.
"Ma siis alustaksin."
"Jah, jah, muidugi. Kas me saame teile kuidagi abiks olla?"
"Jah, te võiksite jalust hoiduda," lausus Chuck ning lõpetas kõne.
Ta muigas - ees tõotas tulla huvitav päev.

***

Tinky-Winky jalutas rahva seas, lehvitas lastele ja jagas neile kommi. Ta tundis, kuidas see nõme naeratus ta lõualuid moondab, kahtlane, kas ta pärast enam normaalselt olla saab. TW kohendas oma kuulsat punast käekotti ning virutas sellega kogemata ühele väikesele poisile, keda oli käekott vist väga huvitanud. Noh, shit happens. Ta vaatas kella ning jõudis selgusele, et tal on veel pool tundi aega. Mida sellega peale hakata? Veeta see jõmpsikate keskel? Ee... ei, siiski mitte. Parem juba midagi muud, mõtles Tinky-Winky muiates ja kiirendas sammu.

***

Harry oli endaga väga rahul. Ta oli päeva jooksul loitsinud Crazy Froge ja neid oli nüüd palju. Piisavalt palju. Harry arvas, et nüüd on ta väikese pausi ära teeninud ning läks vaatama, kas Karol on tagasi. Too olevat nimelt endale uue silmarõõmu leidnud, kellegi Kristy vms. Harry ootas huviga, mis edasi saama hakkab (jah, ka Harry ei teadnud, et Karol abielus on).

***

jätkub...
[kurjakuulutavnaeratus]

Kaput, mama!

Hoiatus n6rgan2rvilistele: hoiduge lugemast Manueli postitusi!

Meeldetuletus endale: mind ei koti!!!
Ylesanne teile: yks jutt. Pildi j2rgi. Kui ei saa, ei pea k6iki tegelasi kaasama. Edu!

Vabandust, kui ma liiga hoogu l2ksin:)

Lühijutukene

Ühel ilusal sügisesel õhtul poole kümne ajal läks Ophelia Toomemäele, sest tal oli kokkulepitud kohtumine härra Tigginsiga, kuigi too talle eriti ei meeldinud. Loojuv päike heitis kuldseid kiiri Ophelia uuele Montoni jakile ning Hilfigeri teksadele. Ta hingas ahnete sõõmudega värsket Toomemäe õhku, sest tema elupaigaks oli Annelinn ja seal on selle värskusega nagu on. Seal jäi Ophelial õhtuti ka päikseloojang nägemata, kuid selle asemel oli tal üsna hea vaade vastasmajale.
Ophelia oli siis Toomemäel, kuid Tigginsit ta veel ei näinud, mis oli natuke kummaline, sest tavaliselt ilmus ta väga täpselt ja kell oli juba pool kümme läbi kaks minutit. Äkitselt tuli külm tuuleiil, mis viis Ophelia hoolega soengusse sätitud juuksed lendu ning ta märkas, et oli läinud üsna pimedaks. Ta võttis taskust oma kulduuri ja ta muutus veelgi murelikumaks, sest kuigi härra Tiggins polnud tema lemmikinimene, ei tahtnud ta talle ka halba. Siis kuulis ta lähedalolevast põõsas kahinat.
"Kes seal on?" küsis ta, kuid keegi ei vastanud."Tiggins, see ei ole naljakas, tule põõsast välja!" Endiselt ei midagi.
Ophelia oli peaaegu paanikas. Ta hakkas juba oma Sony Ericsoni muusikatelefoni kotist otsima, kui nägi äkitselt mingit kogu põõsa taga. Muidugi, Tiggins tembutab.Ta astus julgelt lähemale ja manas ette juba oma kuulsa põlgliku pilgu, kuis siis avastas ta, et põõsas ei olnud mitte Tiggins, vaid kummitus! "AAAPPPPPPPPPPIIIIIIIIIIIIIIIIII"
"Ee, Fräulein..?"*
Ophelia oli nii suures šokis, et minestas. Valgelt kumav kogu üritas teda kinni püüda, kuid ebaõnnestunult: Ophelia vajus läbi ta käte.
"Scheisse!"** Ta vaatas ringi, kuid läheduses polnud hingelistki. Ta ohkas. Kuid siis märkas ta maas mingit liikumist.
"Pjotr, bist du hier?"***
"Kurramusse vaim, mjiitu korda pian miina sinule jütlema, et jära reägi mjinuga selles kjeeles. Mina ei sjaa sjellest jaru. Rreagi jeesti kjelt!"
"Entschul... see tähendab, vabandust, Pjotr, aga me ju leppisime kokku, ma hakkan eesti keeles rääkima, kui sina kohtled mind vastavalt! Ma ei ole lihtsalt vaim, ma olen Ludwig Feuerbach!
"Daa-daa, mis jiiganes"
"Mida me sellega siin peale hakkame?" küsis seejärel Ludwig Feuerbachi vaim, pange tähele, mitte mingi suvaline kummitus ning osutas maaslamavale teadvustule Opheliale.
"Vaata, kas tjal rjaaaha on, saame jäkki rjiikaks..haa-haa."
"Pjotr, kas sa oled verrückt****?! Me ei tohi nii käituda, sa hoopis mine ja vaata, äkki näed kusagil tohtreid. Scheisse, Ja mul pole nuuskpiiritust ka kaasas. Aa, ma ei saagi seda ju kaasas kanda. Oeh. Pjotr, hakka juba minema!"
"Ee, ma pole pjäris kndel, kas jinimesed mind usuvad, kui ma nendeda rjeägin. Ma olen njimelt konn ju.."
"Tead, praegu pole küsimus selles, mid liigist sa oled, praegu on vaja see noor daam teadvusele saada ja usu mind, kui väga ma ka tahaksin, oma praeguses olekus ei saa ma sellega kuidagi hakkama!"
"Aaga äki jika saaksid? Haa, see ooleks tjore. Tahad talle kjindlast sjuust-sjuhu hin..."
"Kuule, ta ärkab!"
Tõepoolest, Ophelia avas aeglaselt silmad ning vaatas ringi, Luwigist ei teinud väljagi, kuid nähes Pjotri, läksid tal silmad suureks.
"Konn..."
"Või konn? osatas Pjotr. "Ära sa mitte mjärgi. Või pole sa varem konna näinud? Haa-haa, kuuled, Ludwig? Ta on mjeil siin pjäris tark." Ophelia ei teinud neist sõnadest välja , sest ta vaatas ainiti rääkivat konna. Ning siis äkitselt võttis ta Pjotri kätte ja suudles teda. "Minu prints... mmuah, mmmuah, mmuah, lõpuks leidsin su!"
"Mjida kuradit sa tjeed? Aappii, Ludwig, aita mjind, ma lämbun.."
Ludwig oli ise ka väga ehmunud, kuid ta üritas end koguda: "Eee, peili, vabandage? Et... see on lihtsalt konn. Väga tavaline konn, Preili? Palun, lõpetage ära, see ei meeldi talle. Preili?"
Kuid Ophelia ei kuulanud teda. Ta suudles endiselt Pjotri, kelle sarnasus printsiga polnud põrmugi suurenenud.
Ludwig oli päris hädas, kuid samas möönas ta, et vaatepilt on mälestusväärne, nüüd on tal ka midagi, millega Pjotri vaos hoida, kui too teda KUMMITUSEKS kutsub. Öäk. Kuid mida teha, et Pjotr ellu jääks?? Ludwig mõtles natuke ja naeratas seejärel.

Ophelia ärkas, sest keegi rapuas teda õlgadest. See oli Tiggins.
"Preili Ophelia, miks te sellisel kellaajal siin, laste mänguväljakul magate?"
"Konn..."
"Konn? Tiggins vaatas ringi, kuid ei näinud midagi. "Kallis Ophelia, siin pole midagi, kuid öelge mulle, miks te ni vara siin olete? Me pidime ju alles pool kümme kokku saama."
"Aga.. te jäite hiljaks ja siis... konn..."
"Ei ole siin mingit konna, ma ju ütlesin seda. Kallis, ma ei jäänud sugugi hiljaks, vastupidi - ma olen kümme minutit varemgi kohal."
"Te eksite, härra Tiggins, kell on juba..näete, mu kulduur näitab selgesti, et kell on juba peaaegu pool üksteist! Ma peaksin juba ammu kodus olema!"

Tiggins puhke naerma ning Ophelia solvus.

"Mida te naerate?"

"Kas te siis ei teadnudki, et öösel tuli kella keerata?"

THE END

* preili (sks k)

** sitt

***Pjotr, oled sa siin?

**** hull

Mister Tigginsi meeldejäävaim jalutuskäik

„Izvinite pažalusta, gde tualetõ?(vabandage palun, kus asuvad tualetid?)” krooksatas keegi otse mõttese vajunult kiigel õõtsuvale mister Tigginsile kõrva sisse.
„MIDA? AHH, UHH!!” mister Tiggins kaotas ehmatusest tasakaalu ja abitult kätega vehkides tabas ta hetke pärast kõvakstallatud mullapinda. Kukkumine oli üsna valus ja võttis aega, enne kui Tiggins toibus. Ettevaatlikult tõusis ta haigetsaanud kohta hõõrudes püsti.
„Ei, täna minust enam istujat pole,” ohkas ta kurvalt, vigastused üle vaadanuna. Seejärel vaatas ta ringi, üritades leida äkilise ehmatuse tekitajat ja kukkumise põhjust. Mänguplats tundus aga suvises hämaruses rahulik ja üsna mahajäetud, ainsad helid, mis harmoonilistest loodushäältest eristusid, olid kaheteiskümnendat öötundi kuulutava Raekoja kella läbilõikavad löögid.
„Närvid...,” mõtles Tiggins naeratada üritades. Naeratus aga katkes poolel teel huulteni, sest kuskilt altpoolt, mister Tigginsi vasaku jala juurest, kõlas viisakas köhatus. Aeglaselt-aeglaselt pööras Tiggins pead ja vaatas alla. Alguses ei näinud ta midagi, ent siis eristusid hämarusega ühtesulanud maapinnast...konna piirjooned?!
„Izvinite,” kordas hääl, kes tundus endale osutatud tähelepanust kergendatud olev, „izvinite, nu ja turist i ne znaju, gde tualetõ! Tõ možes mne pomagi? Ah? Vot, mne otšen nužna...Aijahhaidii, ja Pjotr iz rossiii! Nu, russkaja ljaguška! Tak interesnõi istorii. (Vabandage, ma olen turist ja ei tea, kus tualetid asuvad. Kas oskate mind aidata? Ah? Mul on väga vaja...Aijahhaidii, mina olen Pjotr Venemaalt! Noh, vene konn! Selline põnev lugu.)”
Tiggins pilgutas silmi ja vaatas uuesti: konn oli täiesti alles ja vahtis talle küsivail silmil otsa.
„Veider,” mõtles Tiggins, „võiksin vanduda, et see konn rääkis just äsja vene keeles! Aga see pole ju võimalik...ta on ju täiesti tavaline konn...kuigi...kuidagi krampis ja ristis jalgadega!”
Konn muutus Tigginsi uuriva pilgu all silmnähtavalt rahutuks ja hakkas nihelema ning käratas siis: „Nu, russki gavarit, ah?!(Noh, vene keelt räägite?!)”
„Oi,” ehmatas Tiggins, „ne gavarju!(ei räägi)” tuli tal tõde tunnistada.
„Zalka,(kahju)” muutus konn kurvaks. „A vodka tebje jest?(aga sul viina on?)” elavnes ta korraks, ent mõistmatu Tigginsi pearaputuse peale sai hoopis kurjaks ja kukkus sõimama: „Nu tšort paverii, pažalusta! Nitževo tebje jest! Ne tualetõ, ne vodki...Idi nahhui, fašista!(no kurat võtaks palun! Mitte midagi sul ei ole! Ei tualetti, ei viina! Mine m***i, fašist!)”
Mister Tiggins jälgis imestunult räuskavat konna, mõistmata tolle kõnest poolt sõnagi. Järsku kõlas liumäe tagant läbilõikav huile ja räbalais valges kleidis neiu jooksis trampides kiikede poole, ohakatest ja võililledest pärg peas vappumas. Ehmunud Tiggins astus automaatselt sammu veidra tüdruku trajektoorist eemale, komistas kiigeposti otsa ja kukkus taas istuli. Konnal aga nii hästi ei läinud: endiselt venekeelseid roppusi lõuates ei pannud ta tähele hullumeelselt tormavat tütarlast ja ilmselt ei märganud ka too konna, sest ta trampis õnnetust kahepaiksest otse üle, jättes lömastatud keha maha surema. „Kaputt, mama,” ohkas konn Pjotr enne teadvuse kaotust.
„Vabandage, aga kes teie siis olete?” küsis mister Tiggins hämmastunult neiult, kes oli nüüd lauldes ümber kiige tantsima hakanud. Tütarlaps ei teinud temast väljagi, vaid laulis kummalisel viisil edasi:

„...on surnud ta, läinud
Surnud ja läinud
Pead katmas roheline mätas
Ja jalgu kivi
Surilina kahvatu kui lumi
Kaetud lillemerega

Ja räägitakse, et öökull oli pagari tütar
Jumal, me teame, kes me oleme, aga seda mitte,
Kes me olla võiks

Kadunud on kallim,
Kadunud isa
Ja kadunud vend
Üksi-üksi olen,
Öelge veel, et Taani riik ei ole MÄDA!”

„Kuradi tudengite päevad,” vihastas Tiggins, „kuskil ei saa rahulikult mõtiskleda, ikka need rajakad joovad ennast täis ja kukuvad laulma ja laamendama!” Vihaselt porisedes hakkas ta kodu poole kõmpima, demonstratiivselt purjus neiukese(või on ta narkootikume tarbinud? Kurat neid tänapäeva noori teab!) laulujorinat ignoreerides. Ingli sillale jõudes ta samm aeglustus ja tuju paranes, purjus tudengi kriiskavat laulujuppi polnud enam kosta ja ta võis rahus ööbikute laksutamist nautida. Isegi tagumik ei teinud hämmastaval kombel enam eriti valu. Rahulolevalt nõjatus ta silla käsipuule ja vaatas alla. Ta ei näinud ühtegi inimest ja tundis selle üle suurimat heameelt.
„Milline kaunis öö!” kostus aga järgmisel hetkel tema paremalt käelt. Tiggins pöördus võpatades ja avastas enda kõrvalt soliidse habemiku vanamehe. Et võõras esmapilgul üsna sümpaatne tundus, julges Tiggins ettevaatlikult nõustuda: „Seda küll. Praegu ju päris pimedaks ei lähegi,” ning võõra heakskiitvast noogutusest innustust saanuna lisas: „ma naudin neid suveöid tohutult!”
„Ohjaa, ma mõistan, mida te mõtlete,” lausus mees, „see on minu jaoks ainus aeg, mil mul on lubatud siin Toomemäel jalutada...kord iga 10 aasta tagant muidugi. Aga saame tuttavaks, mina olen Ludwig Feuerbach!” lõpetas mees oma kummalise jutu ja sirutas käe välja.
„Tiggins,” lausus mister Tiggins nõrgalt ja surus talle pakutavat kätt.
„Noh, sir Tiggins, kuidas teie arvate, kas pole mitte nii, et kui inimene peaks kogema jumalikku ilmutust, siis tegelikult vaatab ta vaid sügavalt iseendasse?”
„Ee...jah...nii see on,” kinnitas Tiggins, kes polnud sellisteks filosoofilisuste vahetamisteks päris valmis. Tegelikult tundis ta järsku, et tahaks koju Tigutorni magama. Arusaamatuna tundus see, miks ta üldse Ingli sillal seisis.
„See kuradi tudengiplika”, kirus ta mõttes, „tema ajas mu mõtted segamini!” Lähenevat migreeni tundes üritas ta vestlust ruttu lõpetada: „Vabandage, õhtutund on hiline ja ma usun, et meil mõlemal oleks targem koju minna!”
Ludwig poleks Tigginsit aga nagu kuulnudki, vaid jätkas mõtlikult: „Võiks ju arvata, et vene keeles rääkiva konna, traagilise armastuse sümboli Ophelia ja 19. sajandi filosoofi kummituse nägemine lähevad jumaliku ilmutuse alla? Või olete te lihtsalt nii oma, vabandage väljendus, karpi sulgunud, et ei suuda enam eristada oma sisemaailma reaalsusest? Mis teie arvate?” lõpetas ta lõbusa kulmukergitusega Tigginsi poole pöördudes. Hämmastunud Tiggins ei leidnud sõnu, mida Ludwigi mõistukõnele vastata kõlvanuks, veelgi enam, järsku märkas ta, et tänavalaterna valgus paistis Ludwigist otse läbi! Läbi Ludwigi ähmastuvate kontuuride võis ka panoptikoni piirjooni märgata. Higgins sulges kaameks tõmbudes silmad. Kui ta need hetke pärast avas, seisis ta sillal täiesti üksi. Seejärel mister Tiggins minestas.

Tyypiline maikuu romantika

Tyypiline kesk66 tyypilisel neljap2eval tyypilisel raekojaplatsil: palju purjus noori, palju purjus turiste, luuletaja, kelle kohta ei olegi vaja 6eldagi, et ta purjus on, sest teises olekus n2eb luuletajaid yldse v2ga harva. Selles p66rases rahvamassis ei p2lvi mingit t2helepanu isegi kaks sukkpykstes meest, heterod muideks. V2hemalt nemad ise arvavad nii. Sukkpyksid ei saa sellep2rast erilise t2hepelanu osaliseks, et Karaski-T6nnil, Supilinna viljakaimal luuuletajal on leopardimustriline pepulapp. Justnimelt pepulapp, mitte nokulapp ja seega on vaatepilt palju mm.. mahlakam oleks vist v2ga r6ve 6elda? Suva. Igastahes tema oma pepulapist ei loobu, sest m6ni aeg tagasi juhtus ta kokku v2ga kena 6petajannaga, kes talle kelmikalt silma pilgutas ja kiitis T6nni, et ta oma varustust alukatesse hauduma ei pane, vaid oma munandikotte ikka 6igel temperatuuril hoiab. Sellest ka T6nni hyydnimi: Supilinna v i l j a k a i m luuletaja. Purskkaevu juures koguneb mingi suurem rahvamass. Inimesed naeravad, plaksutavad, huilgavad. Kogu selle m2su keskel r2uskab Karaski-T6nn:
'Mu mürk, mu taud.
Su hirm, su haud
Paiskan verd, õu hell...
mul andke skalpell!'
Ja l6petab verdtarretava kriiskega ning langeb maha. Dramaatilisema efekti p2rast, teate kyll. Saja meetri kaugusel liigutab k6rvu mustade sukkpykstega Batman. Kas ta kuulis 6igesti? Keegi on h2das? Ta teadis, et selles linnas, mida nad kutsuvad heade m6tete linnaks, pole midagi head loota. Nimi on juba selline kurjakuulutav. Batman v6tab rinnataskust hernepyssi ja laseb yhe herne Robini poole teele, kes on turistide infopunkti trepi peale 2ra kustunud. Hernes tabab Robinit yhte valusasse kohta. Kuhu t2psemalt, selle v6ite ise v2lja m6elda. Nahav2rvi sukkpykstes mees(ehk Robin eksole) lausa hyppab trepilt pysti, kuid l66b oma k6va peaga s2ravalt naeratavale turistile vastu nina, kes magava Robini kohale oli kummardunud. Turist j2tkab naeratamist ninast voolavast verest hoolimata.
'Aim s6u veeri sorri.. aim s6u...', pobiseb Robin, kuid vaikib lauset l6petamata ja vaatab hypnotiseeritult verise nosuga mehele otsa. Millised pruunid lokid ja millised rosinasilmad... Robin ei saa pilku lahti. Turist otsustab selle kummalise vaikuse katkestada ning ytleb ikka veel naeratades:
'Salut! Je suis Pierre. Je suis francais. Ou est l'eglise Saint-Jean? C'est loin?' (T6lge: 'Tsau! Mina olen Pierre. Mina olen prantslane. Kus on Jaani kirik? Kas see on kaugel?')
'M6hh?' kysib Robin ikka veel naeratavalt Pierre'lt.
Batman j2lgib kogu seda tsirkust eemalt ega suuda uskuda Robini hoolimatust h2dasolijate vastu. Kurvalt pead vangutades v6tab ta oma hernepyssi ning sihib...P6MM!! hernes tabab t2pselt samasse valuusasse kohta, kuhu ennegi. Robin v6patab, h66rub valusat kohta, heidab kartliku pilgu Batmani poole, seej2rel vabandava pilgu Pierre'le ning vudib kiiresti sukkpykstes kaaslase juurde. Veel yks alandlik pilk Batmanile ja kaks sukkpykstes kangelast hakkavad purskkaevu juurde jooksma.
*Tarararatarara B22TTM2222N! Tarararatararara B22TTM2222N!*
'Mina! Mina olen Karaski-T6nn. Mina olen luuletaja! Teie, nolgid, ei peagi minust midagi teadma! Aga k6ik teie emad ja isad tundsid mind! K6ik tundsid mind! Mina olen luuletaja!
R-riigi kaks li*si
j2ljendavad USA bitchi.
Hobusel6ust ***** h2id s6nu ei laula,
Teine per*evest ***** on *****l kyljes nagu julla.
Teevad mestis ******t,
6givad ******t hapukat!
Mina olen luuletaja!!', r2uskab T6nn edasi, vaatamata oma h6renevale publikule. Ainult yks l6mmis n2oga joodik on ustavalt T6nni kogu see aeg kuulanud, silmad vesised ja k2ed plaksutamisest punased.
'Braavo, braavo!!! Te olete uskumatu, uskumatu!! Ma olen teie ustav austaja, te olete vaimustav, lihtsalt vaimustav. Mina olen muide Mihkel.', joriseb joodik, s6nad nutu p2rast vaevu arusaadavad.
'Hehee, Mihkel, Mihkel, munadega p2hkel. Hehee. Mina olen Karaski-T6nn, luuletaja.'
'Braavo, monsieur, braavoo!'
Vot sellist pilti n2gid Batman ja Robin kohale j6udes. Avastanud, et nende abi polegi tarvis, longivad pettunud, enda arvates heteromehed sukkpykstes eemale. Nende teed t6kestab verise ninaga endiselt naeratav Pierre. Palub abi. Noh, neil on selline projekt, et tuleb teha foto kahest inimsest, kes j2ljendavad t2pselt purskaevu skulptuure, suudlevaid tudengeid. Suure karjumise ja kehakeele abil saavad Robin ja Batman aru, mis abi rosinasilmadega turistil vaja on. Loomulikult nad aitavad! Piinlik oleks koju minna, kui pole aidanud yhtegi abi vajavat hinge! Nii nad v6tavadki poosi sisse ja ootavad liikumatult, kuni 6nnelik turist vajaminevad kaadrid k2tte saab.
Sellega l6peb lugu, mis viis Robini ja Batmani esimese romanilise suudluseni. Seda, mis edasi saab, meie ei tea ega saagi teadma, sest isegi geikangelastel sukkpykstes on 6igus privaatsusele.

****

Reede varahommikul, kell 4 kui t2pne olla, sammub yle kaarsilla mees, piip suus ja koer, kelle kaelas ripub silt, kuhu on kirjutatud peni nimi 'Watson', rihma otsas. Mees, kelle nimi on muideks Sherlok Holmes, t6mbab ninaga l2bi 6hu. Astub t2pselt nii v22rikalt, kui suur must peni seda v6imaldab, otse infopunkti juurde. Ahaa, veri! Selles linnas on toime pandud m6rv, kui mitte mitu...

*k2pp pysti* Kohal!!!

Ma sirvisin natuke neid blogi v6imalusi. Mis imeasju seal teha saab jne. Vaatasin, et kaasautoreid saab panna. Ja siis, geenius nagu ma olen, tuli p2he siukene idee, et kirjutaks mitmepeale yhe blogi. Jee. Nyyd kirjutavad sissekandeid yhe napaka asemel esialgu kolm napakat, aga ma loodan, et meiega liitub ka neljas. Igastahes ma loodan, et meil saab tore olema. Et see tuleb siis p6him6tteliselt igasuguste rumaluste kogum. V6ite kindlad olla, et meile suht koht meeldib v2ga palju rumalusi r22kida.
Mina hakkan siis ilmuma Manueli nime all, aga ma arvan, et te saate nimeta ka aru, sest mina olen ainus, kellel pole t2pit2hti. Grr.
Aga ma teen kohe otsa lahti ja annan ylesande. Lyhijutt. Tegelasteks on vene keelt k6nelev konn(kui vene keelt r22kida ei m6ista, piisab ka tugevast vene aktsendist) Pjotr, Ludwig Feuerbachi vaim, Ophelia, h2rra Tiggins ja tegevus toimub... t2nap2eval Toomem2el laste m2nguv2ljakul.
V6i tahate lyhikest j2rjejuttu? Ise valite.

see on sissekanne

täna on siis pidupäev, nimelt kuulub nüüd mulle ligikaudu 1,3 blogi. jess, mu eluunistus on täitunud ja nüüd anti korraldus sissekanne kirjutada. Marjana lubas mul armulikult isegi oma font kasutada, kuid ma jään ilmselt siiski courieri juurde, mis on tegelikult täitsa tore.
aa, kui te veel aru pole saanud, siis ma ei suuda käsu (isegu mitte palve) peale kirjutada. et siis praegu valitseb mu peas suurem tühjus kui kunstiajaloo arvestuse ajal, kuid kuna marjana ka kristi hoolega kirjutavad, siis teen ma ka näo, et mul on hetkel niiiiiiii palju rahvale öelda. ee, hetkel ei ole tegelikult. aga ma arvan, et te lepite sellega, sest teised postitused saavad põnevad olema, mina küll ootan juba, mil ma neid lugeda saaksin. üks asi veel, et kuna seda blogi hakkab ilmselt rohkem rahvast lugema kui minu enda oma (ei kurda üldse), siis VABANDAN KIRJA(eriti koma)VIGADE PÄRAST! natuke olen ma siiski õppust võtnud ja nimed üritan suure tähega kirjutada. matile meeldib luule. Matile meeldib Luule. vahe on ikkagi sees.
mää.
haa, lahendan niikaua ühe sudoku ära, kuni kirjameistrid oma memuaare lihvivad.
Mann Moss ja Kate Moss. haa, ma ikka ei saa..:D
Kristil on valmis juba. ma postitan ka siis ära, saagu mis saab.
jällekirjutamiseni.

Till-toll,kohaloleku kontroll!

HEI!
Minu esimene postitus uues blogis. Sellest peab üks väga HUVITAV blog saama...nii et, ärge minu peale lootke. Mina pakuks välja, et me võiks hakata totakaid järjejutte kirjutama, mida võib oma jubedalt Paintis joonistatud piltidega illustreerida. ja et naljakam oleks, võib teha nii, et teise jutulõiku peab illustreerima. Või hoopis, et joonistad mingi värgi ja teine peab selle põhjal midagi kokku jahvatama!

Hm, kuna ma ilmun siin Kurjuseporgandi nime all, siis ma peaksin äkki mingit köögiviljateemalist värki sisse tooma?

Näiteks, et maailma suurima porgandi kasvatas John V. R. Evans, kes elab kuskil Alaska kandis(kas seal mitte külm pole???). See oli üks tõeliselt mutantporgand...võimalik, et GMO! Aga ma ei viitsinud seda teksti läbi lugeda, nii et me ei saa kunagi teada.

Igatahes pildil on John koos oma hiigelporgandiga =)

Nojah, veel võime me hakata naljakaid ja mõttetuid fakte puistama, anekdoote rääkima ja igasuguseid kilde trükkima. Oh, ma ei tea. Mu plaanid on nii loomingulised. :D Peaasi, et me ikka postitada viitsiks! Hm, paroodiad on toredad...Oh, kindlasti on palju lahedaid asju, mida me teha võiks, aga kahjuks mulle enam ei meenu ükski :D
Ma lõpetan!